Töö loomade heaolu nimel nõuab tasakaalu ja sisemist jõudu.
Penny Cistaro, riiklikult tunnustatud varjupaikade juhtimise ja eutanaasia ekspert Ameerikast, kuuleb vihapuhanguid, kui ta viib läbi oma emotsionaalse väsimuse seminari varjupaikade töötajatele.
Avatud foorumil, kus julgustatakse omavahel suhtlema, saavad osalejad võimaluse oma 
mahasurutud viha välja elades südant kergendada. Nad räägivad Cistarole ja teistele osalejatele oma kogemustest varjupaigas ja tunnetest, mida nad läbi elavad.
Cistaro, kes hiljuti palgati juhtima Sacramento Loomakaitseseltsi osakonda, on neid seminare läbi viinud juba pikka aega, ja lugusid, mida ta kuuleb, on nii palju, kuid need on omavahel nii sarnased, et sulavad tihti üheks.
Tõsi küll, vahel paljastab lugu, et keegi elab läbi suurt kriisi. Hiljuti elas üks varjupaiga töötaja välja oma puhast, südamest tulevat raevu. Ta rääkis klassile, et tema mõtted muutuvad süngemaks, kui inimesed loomi varjupaika toovad. Ta fantaseeris, et need inimesed satuvad varjupaigast minema sõites jubedasse autoõnnetusse, mis lõpeb hirmsa surmaga. Tema varjupaiga loomad olid hirmunud, niisiis lootis ta, et inimesed, kes oma loomad hülgasid, kogeksid samasugust hirmu.
Ta oli ilmselgelt pühendunud loomaarmastaja, seega võis Cistaro nõuanne talle esmapilgul karm tunduda – jäta oma töö sinnapaika või mine pikale puhkusele ja ära tule tagasi enne, kui tunned, et sinu suhtumine on tagasi paika loksunud.
Cistaro on varjupaigas olnud juba piisavalt kaua teadmaks, et see toob endaga kaasa õiglase viha ja südamemurdumise hetki. Mida aga muuta saab, on inimeste reageerimine sellistel hetkedel.
“Ainus, mis neid muuta saab, on nad ise – nende viha, nende lähenemine,” räägib Cistaro. “Nad peavad selle vihaga midagi tegema. Kui sa tahad töötada loomade heaks, pead töötama inimestega.”
KAHESUUNALINE TÄNAV
See on masendav situatsioon: selleks, et loomad saaksid uue kodu, peavad varjupaiga töötajad olema sõbralikud ja soojad nende inimestega, kes neid külastavad. Aga külastajate sõnad ja käitumine ei inspireeri alati sõbralikult ja soojalt käituma.
Varjupaikade ja päästerühmade jaoks, kes tahavad elusid päästa, on klienditeenindus äärmiselt oluline.
Aga inimlik hoolimine ei lõppe klientidega – tegelikult see isegi ei alga sealt. Inimlik hoolimine algab varjupaiga töötajatest ja vabatahtlikest. Iga inimene peab võtma isikliku vastutuse. Sellel on oma põhjus, miks stjuardessid käsivad reisijatel kindlaks teha, kas nende hapnikumask on oma kohal, enne kui nad üritavad selgitada, kuidas neid kasutada. Kui keegi juba kannatab, on kogu aeg pinges ja vihane, võitlemas emotsionaalse “hapniku” eest, on raske teistesse empaatiliselt suhtuda.
Cistaro teab seda kõike liigagi hästi. “On päevi, mil valu surub mind põlvili,” ütleb 35-aastane varjupaigaveteran. “Kui ma 20-aastaselt alustasin, olin kogu aeg vihane. See oli raisatud energia.”
Raev on üks emotsionaalse väsimuse ilming, vaimne häire koos kobaratäie sümptomitega, mis jäljendavad post-traumaatilist stressi. See haarab endasse inimesi, kelle iseloomule on omane empaatia ja sügav teadmine teiste kannatustest; inimesed aetakse teiste emotsionaalse ja füüsilise valu teemadega punkti, kus nad ise väsivad.
Kui kombineerida füüsiline ja vaimne väsimus stressi ja võimetusega sellega hakkama saada, on oht läbi põleda.
Sellise probleemi riskigrupiks on tavaliselt abiandmisala – arstid, õed, misjonärid, politseinikud ja loomulikult ka varjupaiga töötajad.
Kuid varjupaiga töötajad kogevad stressorit, millega teised rühmad kokku ei puutu. Nad peavad vahel lõpetama loomade elusid, keda nad on päästnud ja hoidnud, lisades sellega veel ühe kihi sisemisele konfliktile, süüle ja valule.
Tihti ei tee kliendid seda tööd kergemaks. Need, kellele pole adopteerimisõigust antud, võivad oma viha varjupaigatöötajate peale välja valada. Need, kellelt loomad on väärkohtlemise või hooletuse pärast ära võetud, võivad oma viha välja elada ametnike peale. Kannatavad loomad võivad tahta garantiid, et neile leitakse uus ja turvaline kodu, ja võivad muutuda haavatavaks, kui loovutusrühm neile sellist kodu ei taga. Ja isegi loomade heaoluliikumise piires, kuhjavad kriitikud varjupaigatöötajaid solvangutega üle, viidates, et nad naudivad tapmist või et nad on lihtsalt liiga laisad või ebakompetentsed, et seda ennetada.
Pole ime, et stress võib sellistes tingimustes ülekeemiseni jõuda.
Emotsionaalse väsimuse klassikalisteks sümptomiteks on nutt, ärrituvus, lootuse kadumine ja eemaletõmbumine sotsiaalsest tegevusest. Enesehävituslik käitumine ja mõnuainete kuritarvitamine on tavaliselt kasutud katsed oma valu vaigistamiseks. Magamist häirivad õudusunenäod, samuti on tavalised sümptomid unehäired.
Kõige ekstreemsematel juhtudel võib päästjatel tekkida tahtmine võtta endalt elu. Paljud päästjad teavad ka juhtumeid oma alalt, kus inimesed on enesetapu teinud.
“Sa näed inimesi, kes on kõige armsamad, kaastundlikumad, tasakaalukamad ja mõistvamad teiste inimeste suhtes, ja kui stress kuhjub, nad murduvad,” ütleb Shelly Patton, Louisiana SPCA asutuse ja infotehnoloogia juhataja.
Uuringud toetuvad Pattoni vaatlustulemustele. HSUS-i (The Humain Society of the United States) toetatud uuring (“Hoolimise-tapmise paradoks”, märkmed rakenduslikust sotsiaalpsühholoogiast, 2005), mille viisid läbi Charlie Reeve ja Steven Rogelberg, tõi välja, et loomakaitsetöötajad, eriti need, kes viivad läbi eutanaasiat, “on riskigrupp emotsionaalsele väsimusele, füüsilistele tervisehäiretele nagu kõrge vererõhk ja maohaavad, läbielamata lein, depressioon ja samuti ka mõnuainete kuritarvitamine ja isegi enesetapp.” Kuigi eutanaasia mõjutab kõiki varjupaiga töötajaid, mõjub see eriti neile, kes seda läbi peavad viima ja on täheldatud, et neil on märksa kõrgem tööstressi tase, somaatilised kaebused ja väikseim rahulolu oma tööga.
LEEVENDUS, KUID MITTE RAVI
Kuigi on toimetulekustrateegiaid, mis leevendavad valu, pole sellele olukorrale siiski imeravimit. Hilary Hager, varjupaikade koordinaator Everetti Loomakliinikus Washingtonis, võttis esimesed emotsionaalse väsimuse kursused umbes viis aastat tagasi. Kui ta seal õpitust oma kolleegidele rääkis, olid nad pettunud.
“Kõik tahavad, et oleks mingi võluvahend, mingi valem, et valu enam nii palju ei oleks,” ütleb Hager, kes nüüd empaatia vähenemise kursusi HSUS-i abil läbi viib.
Hager ütleb, et varjupaiga töötajad peavad end võrdlema väikse tilgaga, mis uuristab end tasa ja targu läbi suure probleemi, ja laskma lahti teadmisest, et vastutus selle probleemi lahendamise ees lasub ainuisikuliselt neil. “Sa oled tilgake vett kaljul, ja kui piisavalt palju tilku kaljule langeb, muudab see kivi. Mõista, et sina oled osa protsessist.”
Aga kui laipade arv tõuseb, võib varjupaigaeluga toimetulek hoolijad endasse neelata ja üle koormata.
“Ma olen nutnud, umbes et “Ma ei taha mitte ühtki eutanaasiat enam läbi viia””, räägib loomaarst Erika Anseeuw, loomade terviseosakonna direktor Winnipegi Humane Society-s Manitobas Canadas. “Kui see arv liiga suureks tõuseb, mõjutab see kõiki.”
Ta tsiteerib Pink Floydi laulu, mis võtab kokku tema arvamuse: “The rusty wire that holds the cork that keeps the anger in.” (Roostes traat, mis hoiab vihapudelil korki peal).
Paljude varjupaigatöötajate jaoks on seda pudelit raske tühjendada. Pere ja sõbrad pole alati valmis olukordadeks, kus tuleb pakkuda tuge ja väljundit, mis aitab hoolijatel välja elada piisavalt stressi, et vastu minna uuele päevale. Asjasse pühendamatud kuulajad võivad oma kõrvad kätega katta või grimasse teha, kui räägitakse valusat või kujundlikku lugu, ja püüavad vestlusele kiire lõpu teha.
Arvestades seda, kui vähesed inimesed mõistavad, mida varjupaigatöötajad läbi elavad, on tavaliseks reaktsiooniks kihk end isoleerida ja suhtlemine lõpetada. Aga sõbra või kolleegi leidmine, kellega halbadest päevadest rääkida, on tervislik samm kaastunde taastamise poole. Cistarol on sõber, kellega ta saab ühendust võtta, kui ta tunneb end hullunult – Kim Intino, Varjupaigateenuste direktor HSUS-is.
Viimati võttis Cistaro Intinoga ühendust pärast juhtumit, kus ta pidi 35 kassi mööda maja taga ajama, et neid kätte saada. Neid peidupaikadest välja kiskudes tundis ta end süüdi, nagu oleks ta neid loomi piinanud.
Intino ütleb, et vastastikune tugi, mida nad Cistaroga teineteisele jagavad, ei ole päris teraapiasessioon, vaid rohkem nagu varasema tegevuse lahkamine, oma valikute kontrollimine ja tasakaalustamine.
“Ma kuulan teda ja toetan ta tundeid,” ütleb Intino. “Ma annan talle ausa arvamuse. Ma ei karda tema arvamusega vastuollu minna. Sõber räägib alati tõtt.”
Intino ja Cistaro on töötanud koos mitmes stressirikkas juhtumis, laiahaardelisim neist oli seotud suure varjupaigaga 2007. aastal, kui Cistaro ja Intino olid osa kuueliikmelisest HSUS-i meeskonnast, kellele tehti ülesandeks luua osakond, mis aitaks töötajatel stressiga toime tulla. Haiguse laialdase leviku tõttu varjupaiga loomade seas pidid töötajad eutaneerima ligi 1000 looma paari päeva jooksul.
“Siin me oleme, tigedad inimesed, kes on varjupaikade loomistele kaua aega kaasa aidanud ja me oleme siiani sellest mõjutatud,” ütleb Intino. ”Valu kestis kaua aega.”
Tiimijuhina säilitas Intino enesevalitsuse terve nädala ja ei valanud ühtki pisarat, ka öösel oma hotellitoas mitte. Aga kui ta astus lifti, et postilt lahkuda, hakkasid pisarad voolama. Järgnevatel päevadel kannatas ta väsimuse ja palaviku all ning ta mõistis, et see oli tema keha reaktsioon emotsionaalsele väsimusele.
PROFESSIONAALNE ABI, MIS MÕJUB
Samal alal töötavad inimesed on tihti kõige paremad, et teistele varjupaigatöötajatele kaasa tunda ja neid kriisis aidata. Üllataval kombel ei ole isegi psühholoogid ja psühhiaatrid alati ette valmistatud, et traumeeritud päästjatele turvalist ja toetavat tuge pakkuda. Paljude varjupaigatöötajate sõnul on mitmed nende lood loomade vastu suunatud õelusest ja ebaõiglusest pannud professionaalid end ebamugavalt tundma ja nina kirtsutama; nad pole alati olnud valmis tegelema spetsiifiliste emotsionaalsete küsimustega, mis on osa varjupaikade tööst.
Üks psühholoog rääkis artikli autorile, et ta oli kaasaelavalt traumeeritud, kui loomateema, näiteks eutanaasia, arutamisele tuli. Või teine äärmus – nõustajad, kes pole piisavalt kaastundlikud, sest nad ei mõista täielikult inimese-looma suhet ja varjupaigatöötajaid mõjutava valu sügavust.
Aga on ka nõustajaid ja professionaale, kes on spetsialiseerunud loomade heaoluga tegelejate stressile.
San Franciscos on ühest kogenud loomakaotuse nõustajast saanud päästev tuluke päästjate kogukonnale. Betty Carmack on teose “Lemmiklooma kaotust leinates” autor ja tema loomakaotuse tugigrupp on saanud tugevaid hinnanguid SPCA-lt peaaegu 30 aastat. Lisaks varjupaigatöötajatele on tema töö meelitanud ligi ka siiraid järgijaid. San Francisco loomahoolekande ja kontrolli asedirektor Kat Brown on lõpetanud oma abivajavate töötajate suunamise karjäärinõustamisse. Sealsed nõustajad polnud häälestatud kaasasündinud leinale, mis loomade hoolekandega kaasneb. Selle asemel soovitab ta neil pöörduda Carmacki poole.
Tavalised nõustajad “ei saa alati aru, kui reaalsed need emotsioonid inimestel on,” ütleb Carmack. “Kaotusvalule omistatakse vähem tähendust, sest tegu pole inimese surmaga.”
Mis on aga Carmacki saladus mõistmaks loomapäästjate läbielamisi? Tema sügav armastus ja austus loomade vastu on osa tema külgetõmbest. Ja siis veel tema vapper lähenemine; ta võtab selle ühiskonna osa abistamist kui enda personaalset missiooni. Carmack, litsenseeritud õde, kes läks hiljuti pensionile, kui San Francisco ülikooli õendusprofessor, on läinud eutanaasiaruumi tunnistama loomade viimseid hetki. Ta on vaadelnud nende inimeste emotsioone, kelle rolliks on nende loomade elu lõpetamine.
“Mulle anti see võimalus, kui ma alles sel alal alustasin – mind kutsuti sisse,” ütleb Carmack. “Paljudele nõustajatele pole kunagi antud võimalust tõeliselt läbi elada nende emotsioonide sügavust, millega varjupaigatöötajad peavad toime tulema.”
Kuigi protsess on tavaliselt rahulik, nägi Carmack ka seda, mis juhtub siis, kui eutanaasia ei lähe nii sujuvalt.
“Inimesed isegi ei kuula nende lugusid, veel vähem lähevad seda ise vaatama,” ütleb Carmack. “Minu jaoks on üks asi seda lugu kuulda. Hoopis teine asi on aga ise pealt vaadata, kuidas loomad vastupanu osutavad ja nutavad. Ja näha, mida need inimesed läbi elavad. Kuidas ma saan tõeliselt aru saada nende inimeste sisekonfliktist, kui ma keeldun seda ise läbi elamast?”
Sellised elu ja surma otsused kõrgendavad oluliselt töökeskkonnas olevaid pingeid. Varjupaigad on emotsionaalsed – isegi plahvatusohtlikud – keskkonnad. Halvad päevad on täis pingeid.
TUNNETE AUSATMINE JA TOETUSE PAKKUMINE
Arvestades töö emotsionaalset külge, on pinge vähendamine keerukas. Tervislik ja hästi toimiv meeskond ei loo end ise.
Allikad, keda selle artikli jaoks intervjueeriti, nõustusid mitme elemendiga, mis peavad paigas olema, et parandada mürgist õhkkonda. Esiteks peab muutus tulema kõrgemalt. Sellega nõustusid nii alluvad kui juhatus – ilma tugeva, kaastundliku ja võimeka juhita ei pruugi muidu andekad inimesed olla võimelised efektiivselt ja rõõmsalt koos töötama.
Reeve-Rogelbergi üha täienevas uurimuses loomadega töötajate kohta (“Mida saavad varjupaigad teha tapmisega seonduva stressiga”, Journal of Applied Animal Welfare Science, september 2007), oli soov tunda tuge juhatuselt põhiline soovitus inimestelt, kellelt küsiti, kuidas nende stressitaset võiks vähendada. Inimesed, kes viivad läbi eutanaasiat, tahtsid, et juhatus küsiks nende heaolu ja enesetunde kohta. Samuti tahtsid nad, et nende ülemused neile kinnitaksid, et nad saavad teistelt varjupaigatöötajatelt tuge, ja et need, kes eutanaasiat läbi ei vii, ei kritiseeriks ega ründaks neid töö eest, mis on niigi raske.
Hager soovitab leina vähendamiseks kollektiivis lubada inimestel loomaga nii-öelda hüvasti jätta, kuid seda teatud punktini. Eutanaasiaotsused on alati emotsionaalsed ja kuigi seadused peavad mõjutama varjupaiga piire, “peaks olema ka ruumi töötajatele, et kui neil on väga sügav side selle loomaga, tuleks neile anda aega sellega töötada. Anna neile paar päeva selle läbimõtlemiseks,” ütleb Hager.
Richmondi Loomakaitseseltsis paistab tegevdirektor Carol Reichertsi särtsakas tiim üheskoos pingevabalt töötavat. Oma roll on selles kindlasti ka faktil, et nende varjupaik viib harva läbi eutanaasiat ja töötajate arvamust võetakse sel puhul alati arvesse.
Reicherti suhtumine seab samuti hea näite, sest ta on peaaegu alati särav ja positiivne. “See on nakkav,” ütleb Reichert. “Ma ei tunne kunagi stressi, sest ma tegelen sellega, mida armastan.”
Tiimile, kes on otseselt seotud eutanaasiaga, annab vajaliku enesekindluse korralik väljaõpe, varustus ja sellised ravimid, mis teevad eutanaasia võimalikult valutuks ja inimlikuks, nii on võimalik jõuda stressi vähenemiseni. Varjupaikades, kus töötajad peavad täitma mitmeid erinevaid ülesandeid, peaks eutanaasiaga tegelevatele töötajatele andma teiste tööde tegemise jaoks piisavalt aega. Näiteks eutanaasiaarsti, kes on ühtlasi ka loomapatrullis, ei tohiks saata välitöödele kuniks eutanaasiatöö on tehtud.
“Kui sa üritad asja tagant kiirustada, ei lähe kõik hästi,” ütleb Cistaro.
Vaatamata nende rollile peaks töötajaid juhendama eneseabile ja julgustama neid tegelema teiste asjadega väljaspool varjupaiga tööd. Õhkkonna muudab paremaks organisatsioon, mis toetab oma töötaja inimlikke vajadusi, julgustab pere ja sõprade ning oma hobide, spordi ja loomingulise tegevusega tegelema. Varjupaigatöötajad vajavad aega puhkuseks ja lõdvestumiseks.
Mõne jaoks leevendab hüvastijätmine valu. Winnipegi Loomakaitseselts korraldas varjupaigas mälestusteenistuse eutaneeritud loomade auks. Suur hulk töötajaid ja vabatahtlikke tuli kohale ja nad pidasid seda valu leevendavaks sündmuseks. Aga juhatus peab arvestama sellega, et mitte kõik ei poolda selliseid žeste. Winnipegi Loomakaitseseltsis ei tahtnud mõned töötajad oma valu avalikult jagada ja eelistasid vaikselt leinata. Näiteks loomaarst Erika Anseeuw keeldus teenistusel osalemast.
“Need, kes reaalselt eutanaasiat läbi viivad, mõtlesid, et ma ei noki mingil juhul seda haava lahti,” ütleb Anseeuw. “Sest ma olen selle peitnud sügavale endasse, kus ma saan sellega ise tegeleda. Ma ei taha, et see haav grupi inimeste ees end taas lahti rebiks.”
Väiksed žestid juhatuse poolt on samuti tervitatud. Tänulikkuse väljendamine, pitsaõhtud ja isegi lahke sõna aitavad, ütleb Rohelise Risti traumaspetsialist Mary Schoenfeldt, kes on näinud mitmeid läbipõlenud päästjaid. Pärast orkaan Katrinat oli ta kohal Lamar-Dixoni ajutises varjupaigaasutuses, osaledes mentaalse nõustajana.
“Ma nägin inimesi, kes olid takerdunud üksikasjadesse,” ütleb Schoenfeldt. “Inimesed olid täiesti läbipõlenud. Töö oli intensiivne ja emotsionaalne, sest me tegelesime abitute olenditega. Inimesed olid nii üles köetud, et iga väiksemgi asi võis silmad niiskeks tõmmata. Nad olid kõik ärritunud ja otsisid kohta, kuhu seda viha suunata.”
Schoenfeldti lähenemine saamaks inimesi ennast avama ja rääkima selles Louisiana rammestavas kuumuses oli imelihtne – ta võttis abinõuks külma joogipudeli. Sellest lihtsast žestist üldiselt piisas, et inimesi rääkima saada.
Kui tiim ühineb ja hakkab ühiselt töötama, pakuvad selle liikmed üksteisele stressi vastumürki, pakkudes üksteisele rasketel hetkedel tuge. Kui keegi teine ei mõista varjupaigatöö tõuse ja langusid, suudavad nemad olukorraga kohaneda. Töötajate vestlussessioon vabastab pingetest – nad annavad ülevaate traumeerivatest sündmustest ja neid julgustatakse arutama oma tunnete ja viha üle.
Lõppude lõpuks on need siiski loomad, kes heaolu tagavad. Sel alal kaua vastupidamise võti on, et tuleb leida endas tasakaal, mis lubab päästa nii palju elusid kui võimalik, ning säästa enda tervist ja mõistust.
“Sa karastud,” ütleb Reichert. “Sa teed otsuse. Kui sa ei suuda end kokku võtta, ei saa sa seda tööd teha. Ma pean ennast õnnistatud inimeseks. Ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas, sest mulle on antud võimalus kõikide nende väikeste loomadega kohtuda.”
ARVESTA ISEENDAGA
On tähtis tegeleda oma tervisega nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Siin on mõned soovitused säilitamaks tasakaalu ja tervist.
- Väldi suupisteid, mis sisaldavad töödeldud suhkrut ja rasva. Eelista tervislikke toite, nagu värsked puu- ja juurviljad ja täisteratooteid.
- Võta kümneminutiline paus, kui tunned end vihase või ülekoormatuna. Tee mõned venitused või lõõgastu hingamisharjutustega. Proovi ette kujutada oma “õnnelikku kohta”.
- Leia aega trenni jaoks. See on võimas stressihävitaja, vabastades kehas endorfiine ja hoides sind päästmisvalmis.
- Mine loodusesse. Jaluta. Nuusuta lilli ja vaata taevast. Kõnni paljajalu murul. Looduse imed võivad halba tuju leevendada.
- Klaasike õlut teiste varjupaigatöötajatega pärast rasket päeva võib samuti omamoodi teraapiline olla. Aga väldi alkoholi ja teiste mõnuainete kuritarvitamist – pikemas perspektiivis võib see sind ainult sügavamasse masendusse viia.
- Leia enda jaoks usaldusisik, kellega võid ühendust võtta, kui kaotusvalu ja lootusetusetunne sinu jaoks liiga koormavaks muutuvad. Usaldusväärne kolleeg, sõber või professionaal võivad sinu meeleheidet vähendada ja tekitada tunde, et sa pole oma murega üksi.
Artikli autor on Carreen Maloney, artikkel on tõlgitud ajakirjast Animal Sheltering 2009 nov-dets numbrist.
Riina elab oma perest viimasena üksikus metsatalus, ülejäänud pere on juba ammu alla andnud ja linna kolinud. Tema majapidamises on alati koer või kaks olnud, keda on väga hästi hoitud ja soovimatute kutsikate sünd ära hoitud. Kaks aastat tagasi pääses aga Riina emane koer jooksu ja loomulikult jõudis esimesena jaole naabertalu isane laikalaadne krants. Sündis 7 kustikat: 2 isast ja 5 emast. Riina ei käi talust kuigipalju väljas ja seal ei ole ka internetti, seetõttu ei ole ta saanud ära kasutada kõiki tänapäeva moodasid kanaleid koertele uue kodu leidmiseks. Osa koertest elavad ketis ja osad aedikus, perenaine on teinud nende olemise nii mugavaks kui vähegi võimalik. Ketikoerad on traksidega, et neil oleks parem, ketid on nii kerged kui võimalik, kuudid on korralikud ja uute poegade sündimist on suudetud vältida.
